Taustalugu kuidas sain diagnoosi.

 Hei!

Esimene postitus oli nii positiivse ja mõnusa tundega kirjutatud just tulenevalt sellest kui heameel oli mul selle üle et leidsin enda jaoks sellise mõnusa mis on kiire ja hea ka kaasa võtta. Aga rääkides endast siis minu algus selle teekonnal kui sain selle diagnoosi ei olnud mitte mingimõttes kerge vaid vastupidi väga raske ja nii vaimselt kui füüsiliselt. 

Ma ei ole kunagi olnud väga peenike pigem selline täidlane ( mitte paks vaid meeldivate kumerustega ). Minu kahtlused selles osas, et midagi on totaalselt valesti sai alguse 2021 aasta lõpus kui ma tundsin et ma aina paisun nagu kõrvits, see oli kohutav tunne. Hakkasin toitumist jälgima, rohkem trennis käima aga mitte midagi ei muutunud. Tekkisid kõhtu valud tavaliselt peale söömist ja energia jooksis kolinaga nulli suunas. Pidevalt oli tahtmine mitte midagi teha ja pigem vedeleks diivanil. 2022 aasta lõpu poole asi ikka päris hull ma oli juba kõrvitsast ka suurem, ennem oma keha muutuste ja valude algust kaalusin 80-90 kilo ja hopsti 2022 aasta lõpuks olin 145 kilo - kohutav. Hakkasin käima arsti juures, tehti mitmeid proove ja teste - ei leitud midagi ja no järjekorrad ainult pikendasid minu piinasid. 2023 aasta algus oli läbimurdev  - perearst saatis mind lõpuks maouuringutele. Vereproov andis positiivse vastuse et on gluteeni talumatus aga et kindel olla peab siiski maost ja söögitorust proovid võtma - selge, millal siis saan selle proovi ära teha? Järjekord 2 kuud - mõtlesin , et selge elan üle selle ainult 2 kuud veel aga selle aja jooksul ei tohtinud toitumist muuta - peas keerles ainult üks mõte - mis mõttes nagu 😕😔😟😠😰 Emotsioonid lasid ringi nagu karusselli peal. Kogu see emotsioonide tulv, jõuetus, toetuse puudus, toonane mees ei olnud absoluutselt toetav, mõistev ega hooliv selles osas. See lisas omakorda koormust ja negatiivsust mulle. Niigi olin juba murdumise äärel. Õnneks ei murdunud - seisan jätkuvalt! 👊😇💖2023 aasta jätkus sellega et ennem kui sain oma mõõka neelama minna läksin reisile Egitusesse. Mis toidud neil on ? 😆Enamus toidud sisaldavad jahu ja toitumist ei tohtinud muuta ju!! Nädalane puhkus lõppes sellega et tulin sealt tagasi meeldivalt pruunina ja jubedate villi moodi punnidena mis kehal olid, tervel kehal! Tagasi jõudes suundusin otse perearsti juurde - tahtsin teada mis toimub? Selgus et kuigi minu vaim ja hing ei andnud alla siis minu keha seda siiski tegi - mul oli meeletu allergiline reaktsioon. Villi moodi punnikesed ilutsesid ja võimutsesid mu kehal mitmeid kuid (irooniaga öeldud). Aga lõpuks saabus ka aeg millal sain seda jubedat mõõka neelata! Ei kunagi enam ilma narkoosita - kõige jubedam kogemus üldse! Ära tegin aga kordus jääb ära! Siis tuli see hurraaa hetk - diagnoos olemas! Gluteeni talumatus! Hakka dieeti pidama! Siis tuli see kergenduse aeg  - selge mis siis nüüd edasi, mida ma süüa võin ja tohin üldse. Kuna olen pigem ise kokkaja mitte väljas sööja siis mõtlesin et ei ole hullu, saan hakkama, ei midagi keerulist. Nii oli ka! Aga millegi pärast arvatakse et see on nii öelda mingisugune naljakoht - järsku oli minu ümber inimesed kes pidasid seda naljaks ja jaburuseks. Ja seda minu kõige lähedasemad inimesed, mis oli nagu täielik löök allapoole vööd või põlvega makku tunne. Ma niigi võitlesin oma mõttemaailmaga, emotsioonidega ja proovisin leppida sellega et ma olen totaalselt muutunud oma välimuselt ma ikkagi kaalus siga palju. Ja siis ma ei saa veel toetust vaid pigem mõnitust selles osas. Sea kari ma ütlen. Otsustasin et see asi peab muutuma. Minu keha nõuab muutust siis peab ka kõik muu muutuma. See oli minu parim otsus! Aasta 2023 oli murde hetk kus ma sain aru mis on valesti ja mis peab muutuma. Mitte midagi selle juures ei olnud kerget. Ei olnud kerge saada see diagnoos, ei olnud kerge lõpetada suhe mis ei toiminud juba aastaid ja muuta oma elukohta mis oli Minu kodu palju aastaid aga see kõik oli seda VÄÄRT! 

Alati tuleb lasta lahti asjadest mis veavad sind alla. See võib olla raske aga see kuidas see viib alla ka SINU elu kvaliteeti ei ole seda väärt. Nüüd kus ma olen suhtes iseendaga. Ma kuulan oma keha järjest rohkem, jah see on pikk ja lõputu tee aga väga oluline. Luua endale eluterve keskkond kus sa ise ennast armastad ja Sind armastatakse just sellisena nagu sa oled, toetatakse on õnn. Ma tean et mul on veel väga pikk tee minna et jõuda selleni kuhu ma sooviksin jõuda aga ma tunnen rõõmu igast sammust mis mind selleni viib ja kuidas see tee kulgeb. Tuleb see mis tulema peab ja läheb täpselt nii nagu minema peab. 

Kuulaksin ja loeksin heameelega kuidas teie jõudsite selle diagnoosini.😊